KIK projektid
KIK-i rahastatud õppekäigud loodusesse


Kärla koolis toimuvad SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastuse toel õppekäigud loodusesse. Projekti pani kokku loodusainete õpetaja Reene Kanemägi, kes koordineerib ka õppekäikude toimumist. 

Rännuraamat ....

Õppekäik viis hülgeid vaatlema

9. klass Soegininal

19. märtsil sõitsid Kärla kooli 9. klass koos SÜGi bioloogiaõpetaja Mart Mölderiga õppereisile. Sõitsime Soegininale hülgevaatlusele.

Kohale jõudes saime me kõik binoklid ning matk mere poole võis alata. Kuigi vihmane ilm morjendas meid veidi, olime siiski õnnelikud, et saime ka sisemaalt välja mereõhku hingama. Teel merele läksime läbi türnpuusalu, samal ajal kui Härra Mölder tutvustas meile neid huvitavaid puid ja nende kasutusviise läbi aegade. Kui me olime jõudnud kivisele rannaäärele, asusime me teele oma viimase sihtpunkti, Soeginina poole.

Mereääres leidis üks poiss kondi. Õpetaja Mölder õpetas meile uue põneva triki, kuidas teada saada, kelle luu see olla võib: kui visata luu ülesse ja see jääb õhku pidama on tegemist kotkaluuga, kui luu kukub kätte, siis on tegemis hülgeluuga ning kui luu kukub "varba peale" on tegemist metssealuuga. Hetkel oli tegemist hülgeluuga. Teel edasi leidsime veel paar hülgekonti, isegi ühe hallhülge pealuu.

Kuid siis ootas meid rannas üllatus. Rannaäärele, merest umbes mõne meetri kaugusele oli ennast vinnanud väikene hall hülgepoeg. Kogu meie klass oli äärmiselt erutatud nähes hüljest võibolla elus esimest korda. Hüljes tunnetas suures inimestekogus ohtu ning hakkas urisema, mille peale liikusime temast ettevaatlikult mööda. Kui inimesed olid jõudnud ohutule kaugusele hakkas hüljes tagasi mere poole liikuma. Õpilaste silmad olid justkui liimitud looma külge, kuid oli aeg edasi minna.

Arvasime et see oli kõik, aga oh üllatust, veel üks hüljes! Seekord oli tegemist palju noorema, umbes nädalavanuse hülgekutsikaga, kellel oli veel valge karvastik. Kuna too seisis keset meie rada, ei hakanud me hülgest mööda ronima vaid sättisime oma teleskoobi temast veidi kaugemale. Läbi teleskoobi saime nähe kaugemal saarel hülgeid lesisklemas.

Järgmiseks oli plaan täiskasvanud hülgeemasid rannale lähemale kutsuda. Selleks tegid kõik "UUUUU" häält, millepeale oli näha isegi viite täissuuruses looma. Õpetaja Mölder seletas veel, kuidas teha isas- ning emasloomadel vahet: kõik oleneb looma nina kumerusest. Olles näinud ära ka suured loomad, liikusime tagasi bussi poole.

Hülgevaatlus on asi, mida enamus meie vanused pole veel kogeda saanud. Oli väga huvitav näha mereloomi nii lähedalt, väljaspool loomaaeda.

Annika Suurna ja Karis Kivi

9. klassist

Karise tehtud pilte vaata siit: LINK

Hülgevaatlus Soegininal

7. ja 8. klasside õuesõpe

Esmaspäeval 11. märtsil sõitsid 7. ja 8. klass Soegininale hülgeid vaatlema. 11.45 alustasime koolimaja eest sõitu, sõit kestis umbes 40 minutit. Bussi peal ootas meid ka meie giid Mart Mölder. Kui kohale jõudsime pidime matkama metsas umbes üks kilomeeter. Matkata oli üpris raske, kuna tuul oli tugev ja sadas rahet. Kohale jõudes soosis ilm meid 10 minutit ja andis päikeselist ilma hüljeste vaatlemiseks. Kuna hülged paiknesid Innarahu laiul, pidime neid läbi binoklite vaatama, mis meile vahetult enne bussist maha astumist jagati. Kuna ilm oli hästi muutlik, jäi meie vaatlus lühikeseks ja märkamatult olime juba bussis tagasi ning koduteel. Üldiselt õpilastele meeldis selline väike vaheldus ja koju sõites oli kõigil väga hea meel. Esmaspäeval 11.märtsil sõitsid 7. ja 8. klass Soegininale hülgeid vaatlema. 11.45 alustasime koolimaja eest sõitu, sõit kestis umbes 40 minutit. Bussi peal ootas meid ka meie giid Mart Mölder. Kui kohale jõudsime pidime matkama metsas umbes üks kilomeeter. Matkata oli üpris raske, kuna tuul oli tugev ja sadas rahet. Kohale jõudes soosis ilm meid 10 minutit ja andis päikeselist ilma hüljeste vaatlemiseks. Kuna hülged paiknesid Innarahu laiul, pidime neid läbi binoklite vaatama, mis meile vahetult enne bussist maha astumist jagati. Kuna ilm oli hästi muutlik, jäi meie vaatlus lühikeseks ja märkamatult olime juba bussis tagasi ning koduteel. Üldiselt õpilastele meeldis selline väike vaheldus ja koju sõites oli kõigil väga hea meel.

Liisi Leppik ja Lisandra Roos

Rohkesti pilte - LINK

Saaremaad avastamas

Õppekäik vihmas ja äikeses

11.septembri hommikul alustasime 2. ja 3. klassi õpilastega õppereisi Koigi rabasse. Lapsed olid tulvil ärevust ja seikluslusti. Bussi rataste vurinal sõitsime pilvedega võidu. Koigi raba tervitas meid vihmavalingu ja äikesega. Otsustasime rabast põgeneda ja suundusime Mihkel Ranna dendraariumi, kus kasvab üle saja eksootilise puu- ja põõsaliigi. Õpilased uurisid ja vaatasid huviga puid ja põõsaid ning said imetleda omapäraseid kivimeid ja väikest basseini. Külastasime ka Eesti vanimat kiviehitist Pöide kirikut, mis jättis oma stoilise rahuga lastele sügava mulje. Tee peale jäi ka Pireti kivi, mille ümbermõõduks tuli 18 õpilase käepikkust. Tagasiteel põikasime läbi ka Kaalist. Seal saime oma energiat maha raputada kraatri servadel turnides ja ronides. Oli ütlemata vahva õppepäev koos keskkonnahariduse spetsialisti Maris Sepaga. Ootame uusi toredaid retki meie kaunil saarel!

Klassijuhatajd Riina Eller ja Maret Rei

Fotod: M Rei

4.klassi õpilaste muljed õppekäigust Koigi rappa

 Õpilaste mõtted ja muljed pani kokku õp Gerta

Matk oli parem kui kool. Olime looduses, ei pidanud klassis istuma, oli lõbus ja sai rohkem oma sõpradega olla.

Matkal meeldis see osa teest, mis oli tehtud lennuväljaplaatidest ja sellel kõndides sai mõnusalt vetruda. Nimetasime selle osa teest raudteeks, sest see oli ju rauast. Meeldis veel torni ronimine ja sealt alla vaatamine soo ja järvede peale, legend Naistejärve tekkest.

Enim meeldisid uued teadmised taimedest ja nende kasutamisest. Mõni taim lõhnas nii, et tekitas peavalu ja oli selle järgi rahvasuus endale nimegi saanud, mõni jälle oli mõnusa värske lõhnaga ja ühte taimedest kasutati isegi saunanuustikuna.

Matka lõpus tegid kõik koos sõbra või lihtsalt paarilisega herbaariumi ühe taime kohta, mille matkajuht Maris rajalt kaasa võttis ja selle kohta huvitavat infot jagas. Need, kes tähele ei pannud, olid siis päris hädas, sest kuidas sa kirjutad lehele, et ei mäleta midagi, mis räägiti.

Kõige põnevam oli huntide murtud põdra luukere. Polnud kunagi varem nii suure looma luustikku näinudki.

  • Teadmisi saime veel soos kõndimisest ....
  • ja sellest, kuidas käituda, kui oled soos eksinud,
  • seentest, mis seal kasvasid ja palju muudki veel.
  • Maitsmise teel saime teada, et sooveel pole mingit maitset (ka ei kustuta ta janu, sest on mineraalivaba) ja murakamoosil, mille Maris meile kingituseks kaasa oli võtnud, on väga hea maitse.

Tagasiteel tegime peatuse Naistejärve legendiga seotud Pireti kivi juures, mõõtsime laste kätega selle ümbermõõtu ja julgemad ning osavamad ronisid ka selle otsa. Oli tore päev.